Kui ma selle postituse tootmist alustasin siis istusin ja ootasin pesumasina aeglase tiirlemise lõppu ja mida muud mul ikka teha oleks olnud kui teid kurssi viia oma lähiaja tegevustega...
Kõige olulisem sündmus vist hetkeoludest on see, et ma sain käia ja näha Metsatöllu. Siin samas kaugel kodumaast aga nii kodune tunne oli. Siis ma mõistsin, et tegelikult ma ju igatsen ikka ka natukene koju. Igastahes, 20ndal lõunapaiku siirdusime Maribori, tegemist on suuruselt teise linnakesega Sloveenias. Vaatasime ja tutvusime ennem linnaga kui läksime head kontserdielamust saama. Kõigepealt esines bänd Avven, kohalik rokkbänd. Bänd mille liikmete hulka kuulus ja blond neiu viiuliga, kuid kes otsustas sealt pundist lahkuda. Kahju. Igastahes edasiselt saime nautida oma parimaid, pärast keda esines Korpiklaani.

Ja väljas on täiesti kohutav ilm. Siia tulles seadsin endale maru suured ootused selle kohta, et koguaeg paistab päike ja no talveriietest pole üldse mõtet rääkida. Vähe sellest, et koguaeg on ilm pidevas muutuses siis viimase kahe päevaga on see täiesti ära keeranud. Ühel õhtul kui hakkasime koju orienteeruma Poola kultuuri ja toitu tutvustavalt õhtult siis välja minnes nägime vaid suurt valget ollust enda ümber. 5min õues seismist ja olid ilma lumepalle tegematagi lumememm valmis. Ehk siis taksod kõik hõivatud ja midagi ilusat peale lume ei paistnud. Meid oli viis ja võite ise arvata kui raske oli nii taksot saada. Mina kui kangekaelne eestlane olin nõus jala minema, sest mõtlesin nagunii otse ühiselamusse suunduda aga Davide, hea südamega itaallane, ei lasknud mul seda üksi teha. Hvala lepa! Lumi kuni põlvini, mis oli natuke naljakas, sest ma olen ju lõunas mitte Eestis. Igastahes praegugi imetlen, kuidas lumesahad kolmekesi (nagu tuleks präänikute maalt) sõidavad mööda kiirteed vilkurite saatel. Ehk siis mul on juba teised jõulud, kel huvi siis ma võin oma pangakonto anda. Jõulukinkideks pole kunagi hilja.
Sain oma LA ka korda. Päris hirmus on kohe kuulda, kuidas kõik peavad võtma aineid nii 20-ne EAP ringis, kui mul on vajalik saada vaid 7. Ehk siis kaks ainet ja tehtud. 

Või siiski- Rammsteini piletid sain ka ostetud, nüüd ootan vaid aprilli lõppu ja Spring break'i.
Ja mis veel huvitav- ühel heal päeval läksime taaskord poodlema ja nagu seegi kord vaatasid meid inimesed bussis imelikult, kui eesti keeles kõnelesime. Igastahes hakkasime maha minema ja siis astus ligi üks üpris vana härrasmees ja küsis, et mis keeles me räägime. Oli teine üsna üllatunud, et oleme eestist (ja meie olime üllatunud, et tema nii hästi inglise keelt valdas). Ja siis hakkas kohe igasuguseid sõnu küsima, et kuidas üks või teie meie keeles on. Rahvusvahelisteks lemmikuteks on aga kujunenud näiteks jäääär, mida püüdlikult nii tšehhid, itaallased kui ka prantslased püüavad pidevalt järele öelda "jaaaar". Väga tubli neist igastahes.
Täna on tegelikult justkui pidupäev- sain nimelt oma elamisloa kätte. Enam onupolitseid ma ei karda.
Aga homme siis esimest korda korraliku koolilapsena "päris"loengusse koos oma suure uhke paksu raamatuga (juba praegu on natuke hirmus).

Kokkuvõtvalt läbi piltide.

Olen üllatunud, et neil ikka veel on kasutusel telefoniputkad. Ja neid tõesti on iga nurga peal, pole siis ime, miks mind vaadati alguses natuke kahtlaselt, kui küsisin, et kust ma võiksin saada mobiilset interneti versiooni.

Huvitav kui palju on siin näiteks lisaks skulptuuridele ka joonistusi seintel. "Biti ali ne biti!"

Sille spetsiaalselt Sulle. Ehk siis tegemist on linna sümboliga- draakoniga. Väidetavalt oli draakon linna elanikke kaua-kaua hirmuvalitsuse all hoidnud, kuni tuli kangelane, kes lõpuks draakoni ära tappis. Ilus legend.

Stiilinäiteid Metelkovast.

 Mu eelmise ühiselamu lift, kohe näha, et seal elasid inimesed, kes olid kunstist huvitatud.

Natukene näiteid Ptuj karnevalist, muide need suured karvased kelladega elukad on nii nunnud mu meelest, kuigi nende ülesanne on olla hirmus. FLUFFY! Ma isegi ei tea kui pikk see paraad oli aga no pisikeülevaade teile ikka.

Pisikene loss keset saart, Novo Mesto lähedal.

Olge muhedad edasi!

No tere taas, teiega ja teieta.

Igastahes on siia tulemisest möödas juba ulme aeg. Kommertslikust küljest saan öelda, et käisime ekslesime ükspäev taas BTC-s, kõige suurem nö kaubanduskeskus üldse Sloveenias. Ei hakka teid väga faktidega piinama aga no nii muuseas mainin, et seal on üle 450ne poe ning parkimiskohti üle kaheksa ja poole tuhende, ehk tulge mulle külla ja lähme poodlema. Tegelikult olin ma õnnelik kuna sain sealt omale prügikasti. Nimelt mulle juba tundub, et mina olen kogu meie boksi pea kõige suurem prügitootja aga no see selleks.
Nüüd ma juba hakkan kohalikest aru saama aga esmapilgul on tundunud nii mõnigi asi siiski harjumatu. Ehk siis kui ma tulen tagasi siit ja mul on koguaeg veepudel kaasas siis teate, et ma olen ära sloveenistunud. Ja natukene omapärane on see ka, et siinsed neiud suitsetavad millegipärast hästi palju. Kui Sulle tuleb tänaval vastu 10 neidu ja 10 noormeest siis võib üsna kindlalt väita, et 7 naist suitsetavad ja 3-4 meest. Omapärane mu jaoks.
Ükspäev käisime LPP office'is ja saime kätte ka oma sõidukaardid. Enam kunagi vist ei sõida jänest. Nüüd saan korralikult sõita kuu kaardiga ja ei pea igakord vaatama seda, et saldo on jälle nullis ning kus on see fantastiline automaat, et kaardile jälle 1.20 peale laadida. Kevadeks aga ehk ratas, eks ole näha.
Üldiselt olen ma väga kultuurne ka, käisime nimelt nö kunstimuuseum. Kunst oli seal kaasaegne ja no kui päris aus olla siis kohati üpris mõistmatu minu jaoks aga küll ma harjun. Kõige haruldasem eksponaat oli vast punane niit/nöör mis lihtsalt alla rippus ja pärast all mingi pusa moodustas. Lisaks sellele vabatahtlikule muuseumi külastusele oli meil tuurina määratud käik Metelkovasse. See on nö linnaosa, mis on täis igasugust kunsti. Meile seletati pikemalt ja lähemalt selle koha ajalugu, ehk siis üks osa Metelkovast kuulub linnale, mille haldajaks nö kultuuriministeerium (mis asub ise seal vahetus läheduses) ning teisel pool on kunstnike stuudiod, mille nad on põhimõtteliselt ise üles ehitanud pärast selle linnaosa hävitada püüdmist. Aga minu kõige lemmikum osa seal käigust on see, et ma nüüd tean vähemalt ühte kohta, kus ma saan käia head rokki kuulamas. Kes teab, äkki juhtun sinna juba lähiajal. Loodan parimat.
Siinne ilm on aga nii muutlik, et kohe kole. Olin sunnitud endale isegi vihmavarju ostma. Ja nagu näha oli siis osutus see üle pika aja kõige vajalikumaks ostuks üleüldse. Varasemalt ma naersin neid inimesi, kes käisid vihmavarjuga keset talve. Aga nüüd olen ma ise täpselt samasugune, kes käib veebruari alguses oma rohelise vihmavarjuga keset Ljubljana tänavaid. Nimelt võib iga hetk Sulle kuskilt puult või maja katuselt mõni lärtsakas vettinud lund pähe sadada, mis tähendab, et Su enda ohutuse mõttes on mõistlik kanda vihmavarju. Neid lumeplönne tuleb üsna tihti vast just selle pärast, et kraad on siin ka hirmus muutlik. Kord paned päikeseprillid ette ja tagi selga, järgmisel hetkel kaevad kuskilt kapist oma tutimütsi jälle välja.
Ja koolist nii palju (no nii igaks juhuks mainin, et kes elab kaasa minu siinnsetele õpingutele), et keelekursus saab läbi järgmine nädal, sõbrapäeval. Ilus kingitus mulle, peaaegu nagu mõni kena gerbera. Aga pikka pidu pole, kohe pärast seda 18.veebruaril hakkab kool. Uued ained, uued õppejõud ja uus hoone. Selle maja käisime otsisime ka ükspäev üles. Aga nagu ikka eestlastele kohane siis läksime me sinna ringiga, otse minna oleksi lihtsalt tuuu meinstriim.
Värskeim kultuurne sündmus on aga see, et lisaks muidu linnaga tutvumisele jalutasime ükspäev Tivoli parki ka (Eiei, tegemist pole lõbustuspargiga, kuigi tahan siin ka selle üles leida. See peaks eksisteerima tegelikult BTC-s.) kuhu oli üles seatud fotonäitus Sloveeniast. Sain sealt üsna palju infot, mis kohti ma kindlasti külastada tahan ja enne ma siit ära nõus minema pole. Tegelikult Tivolist käisime me läbi ülimalt väikese osa, aga muidugi kujud. Neid on siin ikka ulmeliselt palju. Ma tahaksin näha inimest, kes oleks suuteline kõik siinsed skulptuurid üles pildistama, ma annaks talle isiklikult mingi auhinna. 
Ja loomulikult karnevalid. Nimelt on praegu paljud linnad ja isegi pisikesed külad valmistumas oma karnevalideks. Täna seletati meile lähemalt natukene mõnest karnevaligrupist. Iseenesest on kahju, et ei räägitud miks see üldse algselt toimuma on hakanud jne. Selle uurisin välja oma fantastiliselt toakaaslaselt. Nad peletavad nii talve minema, et kevad saaks tulla. Panevad omale suured-suured lehmakellad külge, lambanahad selga ja ma usun, et selle peale saab üks korralik talv küll aru, et oleks aeg ära minna.
Ülepeamoosipall.

Živjo!