Suured vabandused.

No servus, ma siiralt vabandan, et pole jõudnud kirjutada. No olgu päris ausalt siis lihtsalt ei ole viitsinud kirjutada ka.
Ups.

Teen siis hästi lühikese kokkuvõtte, millega ma selle kahe kuu jooksul tegelenud olen. Seejuures võtan endale appi päeviku ja vaatan kus ma käinud olen ja mis teinud.
Kõiksepealt see sama päev kui kirjutasin viimast postitust läksin õhtul Helloweeni ja Gamma ray'd kuulama. Müstilised vanad. Vot need mehed oskasid saali üles kütta, üks õige ja ehe rokk.

Et lõpuks jõudsime meiegi Kerdiga end kuskile kirja panna ja saime siis ekskursioonile Maribori (tegemist siis Sloveenia suuruselt teise linnaga). Sinna alla läks siis ka pisike põige Celjesse, mille künka otsas olev loss meenutas hirmsasti Rakvere kindlust ehk siis olin peaaegu nagu kodus . Sinna reisi juurde käis ka Sloveenia ühe vaatamisväärsusega tutvumine, ülevaade Šempeteri pärlitest- Roman Necropolis ja Rooma tee (300m aga siiski). Tõenäoliselt teist enamik siiski ei tea, mis sealt leida võib, seega lihtsalt mainin, et antud kohas on päris mitmeid Rooma ajast säilinud nö monumente, mida pered enda auks püstitasid, nad kõik paiknesid vanasti selle sama Rooma tee kõrval. Marmor ja värki. Uhke! (Pilte kahjuks pole, need ilutsevad juba koduses arvutis.)
Ahjaaa, kohaliku veinikeldriga tutvusime ka. Sloveenias on nimelt kolm veinipiirkon- the littoral (Koperi piirkond), the lower sava valley ja the drava valley (Maribori piirkond). Päris hea veints oli seal.
Kui juba joogi lainel olla siis mainin selle ka ära, et ükspäev käisin isegi Unioni Pivovarnas (õlletehases). Ljubljana au ja uhkus. Kes on Ljubljanas on elanud, see joob elu lõpuni Unioni.

Ja siis oli üks fantastiline eksamiperiood, sest kui on võimalus õigel ajal õppida siis seda kunagi ju ei tehta. Selle olen omale Tallinna Ülikoolist küll kaasa võtnud. Viimasel minutil tulevad asjad ju ikka kõige paremini välja. Jah, nende tulemustega olen ka rahul- kõik said edukalt tehtud. Varsti siis juba uuele lainele, uus eksam juba järgmine reede. Ja tõesti, ma pole veel midagi õppinud. Aega ju on.

Kui ilmad olid siinkandis juba soojaks ja päikseliseks läinud viskasime asjad selga ja plagasime lõuna poole, Zagrebisse. Üks paganama ilus linnake oli isegi. Sai kultuurne oldud ja kenamad kohad üle vaadatud. Pargis käisime kilpkonni ka vaatamas mida kuulujuttude järgi pidi olema miljoneid. No meie leidsime küll neid umbes kümne ringis aga asi seegi. Kilpkonn on siiski kilpkonn. Ja Museum Of Broken Relationships's käisime ka. No mai tea, kunagi pole vist üheski nii omapärases muuseumis käinud. Ma tõesti ei kujuta ette ka kust inimestele siuksed ideed tulevad. Seal oli tõesti kõike- alustades jalanõudest kuni kirveni, jah te ei lugenud valesti. Isegi üks abielutunnistus oli sinna saadetud.

Ja päev pärast seda toimus tippsündmus- Ma sain LÕPUKS vürtsikilu. Jah, ma käisin Eestis. Hea tunne oli korraks koju tulla ja teid kõiki näha. Siin ma vast siiski rohkem ei peatuks. Aitäh, kes te kõik selle nädala ilusaks tegite.

Esimest korda sai siis ettekanne inglise keeles tehtud ka- alguses polnud nagu midagi aga siis kui ise pidin suu lahti tegema siis hakkas maru kõhe küll. Aga no õppejõud peast kinni ei hoidnud ja lõpetada ei palunud, seega vast kõige hullem ikka ei saanud olla.


Hüpates ajas siis pisut edasi, toimus lõpuks Rammsteini kontsert. Andis ikka teist oodata. Ma ei valeta kui ütlen, et tõesti kõige parem kontsert üldse, isegi siseruumis suitsetajad ja muidu üle joonud inimesed ei muutnud seda kogemust tülgastavaks. Väga palju head kõrvale ja silmale. Olenemata sellest, et ma nii jupike olen ja siiski pool vaatamisest läks kaduma oli see siiski tippsündmus. Palju leeke, hea soe oli.

Unustasin tegelikult seda mainida, et päev enne Rammsteini kontserti hakkas tegelikult Spring Break. Puhkus pärast puhkust. Ilus!

Lõpuks sai siis end kokku pakitud ja käidud isegi Postojna Cave's. Imeline, tõsiselt imeline vaade. Selle koopa puhul on tegemist Sloveenia au ja uhkusega, kutsutakse isegi Koobaste kuningannaks. Põhjamaamees end muidugi soojalt riidesse ei pane kui koopasse läheb. Sobib lühike püks ja T-särk ka, olenemata sellest, et seal oli 8kraadi sooja ja õhuniiskus oli 98%.

Pildistada seal küll ei tohi aga no grupist maha me ei jäänud ja välguga ka ei teinud, seega pole midagi valesti siin pildil (lihtsalt üks hästi pisike näide).

Üleüldiselt oli kogu mu spring break üks lebokunniaeg, natuke küll siiski kultuuri aga no puhata oli ju ka vaja. Tegelikult käisime veetsime ühe nädalavahetuse Portorožis ka. Kui ma varasemalt rääkisin teile Pirannist kui kenast rannikulinnast siis Portorož asub tegelikult kohe Piranni kõrval. Tegemist on siiski aga rohkem turismile suunatud linnaga, julgeks vabalt öelda, et kasiinode ja hotellide pealinn sealkandis. Ma isegi ei  kujuta ette palju neid seal kokku oli. Aga linn ise oli muidugi väga kena. 

Käisin lödistasin veepargis ka natuke, nagu väike laps jooksin tormi mullivannile. Nimelt teisel päeval kiskus äikesetormiks ära.

No igastahes nüüd te siis vähemalt teate millega ma siin natuke tegelenud olen. Siuke pisike ülevaade.

Olge mõnusad.

Noniii, tere mu kallid kaasmaalased.
Suhteliselt pikka aega pole jõudnud siia midagi kirjutada aga no tõesti, pole tahtnud end korrata.
Ärkan- olen koolis- lähen magama. Ehk siis mõnel päeval nädalas hakkab isegi nö rutiin tekkima, kui on pikk koolipäev. Aga see selleks.
Igastahes ühel päeval pakkisime end Kerdiga kokku ja sõitsime Škofja Lokasse. Tegemist on küllaltki väikse linnakesega Ljubljanale üsna lähedal. Linn oli tore, üldse oli kõik tore. Aga näe, rongist oskasime maha jääda või võta nüüd siis kinni kas tegelikult see päev Ljubljana suunas enam rong sõitiski. Igastahes, et mitte suurde masendusse langeda läksime poodi kummikomme ostma ja Kert otsustas, et tuju tuleb tõsta ka mullitajaga. No jah, päris asjalik teine, sai isegi mõned mullid bussi oodates ära puhutud. Kerdil nagu ikka joppab kohalikega, nii hakkas siiski üks pompsik temaga jutustama, aga kahjuks me nii haritud polnud, et oleks mõistnud mida tarka ta meile jutustas.
Üldse oli kultuurne nädalavahetus sel ajal, käisime vaatasime Žale kalmistu ka üle, pole mingi ime, et ka antud koha nö kujundaja on ikka see sama vend, kes pm iga teise ehitise planeeris siin linnas. Igastahes maru massiivne ja täitsa kena koht. Sel päeval käisin ära ka nö siinses pilvelõhkujas, mis kunagi oli tõesti linna kõige kõrgem hoone, nüüd annab aga lihtsalt hea vaate linnale. Üleval kõrgel asub kohvik, kus sain nautida head kuuma šokolaadi. Maitsev oli.
Ja siis mõni päev pärast seda läksime me Pirani. No ei saa lihtsalt, siin maal pole küll kauneimat kohta kui see. Ma lihtsalt armusin sellesse pisikesse linna. Sinna läksime me bussiga, alguses oli ikka maru trööstitu vaatepilt. Lõputu kiirtee ja suured lumehanged. Aga mida lähemale rannikule seda ilusamaks kõik muutus. Kui lõpuks kohe päris ranniku ääres sõitsime (nii mmm... 3-4m merepiirist) siis võttis ikka natukene tummaks küll. Pärast Pirani läksime Koperisse- Sloveenia kõige suuremasse sadamalinna. Kui mul enne seda oli ikka maru igatsus mere järele siis seal ma vaatasin seda sadamat õhtuse päikese tumeduses ja südame alt tegi soojaks kohe.
Ja kõvad meeleavaldajad on ka ikka ned kohalikud. Alles hiljuti oli väljaastumine poliitilise eliidi vastu. Kui linnavahel jalutasin siis kohe mitte ei saanud aru miks on linnas iga nurga peal politsei, ei tahtnud nagu minna neid väga tüütama ka sellise küsimusega. Ja polnudki vaja, õhtuks oli selge. Igastahes kui linnarahva häälekas vastuhakk oli juba tuure kogumas liitus kohapealsete politseidega aina rohkem korravalvureid, kellel oli kuulivest seljas, kumminui vöövahel ja kiiver käes. Asi näis ikka kole kahtlane ja panin ruttu ühiselamupoole ajama. Õnneks muidugi asi nii hulluks ei läinud.
Mõni aeg tagasi kui läksime ühte aasia restorani otsima siis toimus tänaval parasjagu mingi filminine ja kas te üllatute kui ma ütlen, et nad filmisid sel momendil meeleavalduse klippi.
Kui ma alguses ütlesin, et siin on maru odav süüa siis tõesti. Ma pole elu sees vist ka nii palju restoranides kokku käinud kui nüüd nii lühikese ajaga siin. Eriliseks lemmikuks on kujunenud üks pisike aga hästi hubane hiinakas. Seal on mu lemmik magustoit ka- praetud banaanid. Aga lisaks erinevatele hiinakatele käisime ükspäev näiteks mehhiko, india ja egiptuse toitu proovimas. Egiptuse restoranis jäid eriti meelde jook (piima, laimimahla jms nö kokteil, hästi maitsev) ja kook. Seda kooki ma isegi ei oska kuidagi kirjeldada. Söögi kohapealt veel niipalju, et kui ma olin enne ikka eriline viriseja seente suhtes siis nüüd ma isegi ei pane enam väga tähele neid kui nad on pisikesed ning hästi ära küpsenud.
Üldiselt on kuidagi naljakas olla- ma olen siin olnud juba kaks kuud. Kui ma siia tulin siis mulle küll öeldi, et võta sellest ajast kõik mis vähegi võimalik, et see läheb nii kiiresti mööda, et ei pane tähelegi ja nüüd kus peaaegu 2/5 ajast läbi on siis ma olen lihtsalt sõnatu.
Tore on siin.

Kui ma selle postituse tootmist alustasin siis istusin ja ootasin pesumasina aeglase tiirlemise lõppu ja mida muud mul ikka teha oleks olnud kui teid kurssi viia oma lähiaja tegevustega...
Kõige olulisem sündmus vist hetkeoludest on see, et ma sain käia ja näha Metsatöllu. Siin samas kaugel kodumaast aga nii kodune tunne oli. Siis ma mõistsin, et tegelikult ma ju igatsen ikka ka natukene koju. Igastahes, 20ndal lõunapaiku siirdusime Maribori, tegemist on suuruselt teise linnakesega Sloveenias. Vaatasime ja tutvusime ennem linnaga kui läksime head kontserdielamust saama. Kõigepealt esines bänd Avven, kohalik rokkbänd. Bänd mille liikmete hulka kuulus ja blond neiu viiuliga, kuid kes otsustas sealt pundist lahkuda. Kahju. Igastahes edasiselt saime nautida oma parimaid, pärast keda esines Korpiklaani.

Ja väljas on täiesti kohutav ilm. Siia tulles seadsin endale maru suured ootused selle kohta, et koguaeg paistab päike ja no talveriietest pole üldse mõtet rääkida. Vähe sellest, et koguaeg on ilm pidevas muutuses siis viimase kahe päevaga on see täiesti ära keeranud. Ühel õhtul kui hakkasime koju orienteeruma Poola kultuuri ja toitu tutvustavalt õhtult siis välja minnes nägime vaid suurt valget ollust enda ümber. 5min õues seismist ja olid ilma lumepalle tegematagi lumememm valmis. Ehk siis taksod kõik hõivatud ja midagi ilusat peale lume ei paistnud. Meid oli viis ja võite ise arvata kui raske oli nii taksot saada. Mina kui kangekaelne eestlane olin nõus jala minema, sest mõtlesin nagunii otse ühiselamusse suunduda aga Davide, hea südamega itaallane, ei lasknud mul seda üksi teha. Hvala lepa! Lumi kuni põlvini, mis oli natuke naljakas, sest ma olen ju lõunas mitte Eestis. Igastahes praegugi imetlen, kuidas lumesahad kolmekesi (nagu tuleks präänikute maalt) sõidavad mööda kiirteed vilkurite saatel. Ehk siis mul on juba teised jõulud, kel huvi siis ma võin oma pangakonto anda. Jõulukinkideks pole kunagi hilja.
Sain oma LA ka korda. Päris hirmus on kohe kuulda, kuidas kõik peavad võtma aineid nii 20-ne EAP ringis, kui mul on vajalik saada vaid 7. Ehk siis kaks ainet ja tehtud. 

Või siiski- Rammsteini piletid sain ka ostetud, nüüd ootan vaid aprilli lõppu ja Spring break'i.
Ja mis veel huvitav- ühel heal päeval läksime taaskord poodlema ja nagu seegi kord vaatasid meid inimesed bussis imelikult, kui eesti keeles kõnelesime. Igastahes hakkasime maha minema ja siis astus ligi üks üpris vana härrasmees ja küsis, et mis keeles me räägime. Oli teine üsna üllatunud, et oleme eestist (ja meie olime üllatunud, et tema nii hästi inglise keelt valdas). Ja siis hakkas kohe igasuguseid sõnu küsima, et kuidas üks või teie meie keeles on. Rahvusvahelisteks lemmikuteks on aga kujunenud näiteks jäääär, mida püüdlikult nii tšehhid, itaallased kui ka prantslased püüavad pidevalt järele öelda "jaaaar". Väga tubli neist igastahes.
Täna on tegelikult justkui pidupäev- sain nimelt oma elamisloa kätte. Enam onupolitseid ma ei karda.
Aga homme siis esimest korda korraliku koolilapsena "päris"loengusse koos oma suure uhke paksu raamatuga (juba praegu on natuke hirmus).

Kokkuvõtvalt läbi piltide.

Olen üllatunud, et neil ikka veel on kasutusel telefoniputkad. Ja neid tõesti on iga nurga peal, pole siis ime, miks mind vaadati alguses natuke kahtlaselt, kui küsisin, et kust ma võiksin saada mobiilset interneti versiooni.

Huvitav kui palju on siin näiteks lisaks skulptuuridele ka joonistusi seintel. "Biti ali ne biti!"

Sille spetsiaalselt Sulle. Ehk siis tegemist on linna sümboliga- draakoniga. Väidetavalt oli draakon linna elanikke kaua-kaua hirmuvalitsuse all hoidnud, kuni tuli kangelane, kes lõpuks draakoni ära tappis. Ilus legend.

Stiilinäiteid Metelkovast.

 Mu eelmise ühiselamu lift, kohe näha, et seal elasid inimesed, kes olid kunstist huvitatud.

Natukene näiteid Ptuj karnevalist, muide need suured karvased kelladega elukad on nii nunnud mu meelest, kuigi nende ülesanne on olla hirmus. FLUFFY! Ma isegi ei tea kui pikk see paraad oli aga no pisikeülevaade teile ikka.

Pisikene loss keset saart, Novo Mesto lähedal.

Olge muhedad edasi!

No tere taas, teiega ja teieta.

Igastahes on siia tulemisest möödas juba ulme aeg. Kommertslikust küljest saan öelda, et käisime ekslesime ükspäev taas BTC-s, kõige suurem nö kaubanduskeskus üldse Sloveenias. Ei hakka teid väga faktidega piinama aga no nii muuseas mainin, et seal on üle 450ne poe ning parkimiskohti üle kaheksa ja poole tuhende, ehk tulge mulle külla ja lähme poodlema. Tegelikult olin ma õnnelik kuna sain sealt omale prügikasti. Nimelt mulle juba tundub, et mina olen kogu meie boksi pea kõige suurem prügitootja aga no see selleks.
Nüüd ma juba hakkan kohalikest aru saama aga esmapilgul on tundunud nii mõnigi asi siiski harjumatu. Ehk siis kui ma tulen tagasi siit ja mul on koguaeg veepudel kaasas siis teate, et ma olen ära sloveenistunud. Ja natukene omapärane on see ka, et siinsed neiud suitsetavad millegipärast hästi palju. Kui Sulle tuleb tänaval vastu 10 neidu ja 10 noormeest siis võib üsna kindlalt väita, et 7 naist suitsetavad ja 3-4 meest. Omapärane mu jaoks.
Ükspäev käisime LPP office'is ja saime kätte ka oma sõidukaardid. Enam kunagi vist ei sõida jänest. Nüüd saan korralikult sõita kuu kaardiga ja ei pea igakord vaatama seda, et saldo on jälle nullis ning kus on see fantastiline automaat, et kaardile jälle 1.20 peale laadida. Kevadeks aga ehk ratas, eks ole näha.
Üldiselt olen ma väga kultuurne ka, käisime nimelt nö kunstimuuseum. Kunst oli seal kaasaegne ja no kui päris aus olla siis kohati üpris mõistmatu minu jaoks aga küll ma harjun. Kõige haruldasem eksponaat oli vast punane niit/nöör mis lihtsalt alla rippus ja pärast all mingi pusa moodustas. Lisaks sellele vabatahtlikule muuseumi külastusele oli meil tuurina määratud käik Metelkovasse. See on nö linnaosa, mis on täis igasugust kunsti. Meile seletati pikemalt ja lähemalt selle koha ajalugu, ehk siis üks osa Metelkovast kuulub linnale, mille haldajaks nö kultuuriministeerium (mis asub ise seal vahetus läheduses) ning teisel pool on kunstnike stuudiod, mille nad on põhimõtteliselt ise üles ehitanud pärast selle linnaosa hävitada püüdmist. Aga minu kõige lemmikum osa seal käigust on see, et ma nüüd tean vähemalt ühte kohta, kus ma saan käia head rokki kuulamas. Kes teab, äkki juhtun sinna juba lähiajal. Loodan parimat.
Siinne ilm on aga nii muutlik, et kohe kole. Olin sunnitud endale isegi vihmavarju ostma. Ja nagu näha oli siis osutus see üle pika aja kõige vajalikumaks ostuks üleüldse. Varasemalt ma naersin neid inimesi, kes käisid vihmavarjuga keset talve. Aga nüüd olen ma ise täpselt samasugune, kes käib veebruari alguses oma rohelise vihmavarjuga keset Ljubljana tänavaid. Nimelt võib iga hetk Sulle kuskilt puult või maja katuselt mõni lärtsakas vettinud lund pähe sadada, mis tähendab, et Su enda ohutuse mõttes on mõistlik kanda vihmavarju. Neid lumeplönne tuleb üsna tihti vast just selle pärast, et kraad on siin ka hirmus muutlik. Kord paned päikeseprillid ette ja tagi selga, järgmisel hetkel kaevad kuskilt kapist oma tutimütsi jälle välja.
Ja koolist nii palju (no nii igaks juhuks mainin, et kes elab kaasa minu siinnsetele õpingutele), et keelekursus saab läbi järgmine nädal, sõbrapäeval. Ilus kingitus mulle, peaaegu nagu mõni kena gerbera. Aga pikka pidu pole, kohe pärast seda 18.veebruaril hakkab kool. Uued ained, uued õppejõud ja uus hoone. Selle maja käisime otsisime ka ükspäev üles. Aga nagu ikka eestlastele kohane siis läksime me sinna ringiga, otse minna oleksi lihtsalt tuuu meinstriim.
Värskeim kultuurne sündmus on aga see, et lisaks muidu linnaga tutvumisele jalutasime ükspäev Tivoli parki ka (Eiei, tegemist pole lõbustuspargiga, kuigi tahan siin ka selle üles leida. See peaks eksisteerima tegelikult BTC-s.) kuhu oli üles seatud fotonäitus Sloveeniast. Sain sealt üsna palju infot, mis kohti ma kindlasti külastada tahan ja enne ma siit ära nõus minema pole. Tegelikult Tivolist käisime me läbi ülimalt väikese osa, aga muidugi kujud. Neid on siin ikka ulmeliselt palju. Ma tahaksin näha inimest, kes oleks suuteline kõik siinsed skulptuurid üles pildistama, ma annaks talle isiklikult mingi auhinna. 
Ja loomulikult karnevalid. Nimelt on praegu paljud linnad ja isegi pisikesed külad valmistumas oma karnevalideks. Täna seletati meile lähemalt natukene mõnest karnevaligrupist. Iseenesest on kahju, et ei räägitud miks see üldse algselt toimuma on hakanud jne. Selle uurisin välja oma fantastiliselt toakaaslaselt. Nad peletavad nii talve minema, et kevad saaks tulla. Panevad omale suured-suured lehmakellad külge, lambanahad selga ja ma usun, et selle peale saab üks korralik talv küll aru, et oleks aeg ära minna.
Ülepeamoosipall.

Živjo!

Keskmise kiirusega kevade poole.

J'ello,

nii mõndagi on vahepeal juhtunud. Ei midagi eriskummalist aga siiski pisut lähemalt. Eelmisel laupäeval käisime viiekesi ühe pisikese autoga Bledis. Täitsa omapärane linnake teine. Nimelt on linnas järv mille keskel on aga pisike saareke, mida katab ainult kirik. Samas kõrgub järve kõrval aga ka suur kindlus. See on minu arvates aga näiteks Ljubljana nö lossist kõvasti etem. Sealne vaade alpidele.. lausa imeline, pole sõnu. Kõige tähtsam osa minu kui toiduhullu jaoks oli aga kindlasti kohalik kreemikook. Meenutas natukene napoleoni kooki aga keskel oli kaks erinevat kihti kreemi ning nii all kui peal mingi kõvem tainane värgendus.

Aga peamine ja kõige tähtsam sündmus- kolisin Rozna ühikast minema. Küll natukene kaugemale linnast aga neid kahte lihtsalt ei anna võrrelda. Elamine on kaks korda suurem ja no vaade. Millest me räägime. Kui 5kuu pärast koju tulen siis nõuan ka Alpe oma vaatevälja, muust enam juttu ei saagi olla. Ühesõnaga ma olen rahul ja mul pole korterit vaja. Kõrvalt toa poiss sai juba majameistrilt ka peapesu, et miks kõik koristamata on.
Eile õhtul korraldas üks türklane Tolga meile nö Türgi kultuuri tutvustava õhtu. Ehk siis mängisime nende mänge veits ja kuulasime nende muusikat. Sinna pisikesse kööki mahtus oioi kui palju inimesi. Ühel lambisel hetkel oli lisaks Erasmustele seal ka käputäis kohalikke. Ühe neiu armuloo jõudsin ära kuulda kahe minuti möödudes pärast seda kui ta mulle end tutvustas. Jah, siinsed inimesed on avatud. Aga no see selleks. Lisaks mängudele ilmus eikusagilt ka live muusika. Täiesti tühjast kohast olid toas kolm venda- üks kitarri, teine akordioni ja kolmas tont teab millega (meenutas flööti aga kordades suurem, ma tõesti tunnistan, et ei tea muusikariistadest suurt midagi). Ühesõnaga nad kuulsid, et ühe ühika köögist tuleb muusikat jad nad lihtsalt otsustasid sisse astuda. Mis meil sai selle vastu olla.
 Ahjaaaa unustasin juba, käisime kohalikke tantse ka õppimas. Erilisi emotsioone need kahjuks minus ei tekitanud aga kui oleksin a'la külasimmanil ja peaks neid tantsima siis oleks asi kindlasti teine ja ma pajataksin väga vaimustunult neist. Igaljuhul tantsutrenni minejat minust ei ole.

Juba nädal...

Živjo!

Täna oli siuke agar-ogar päev. Kõike tuli teha aga midagi ei saanud teha. Kas te reaalselt kujutate ette kuidas see asjaajamine siin käib? See on kole. Meil on ikka ametnikud stiilis 9/10- 17.00 tööl aga siin pole mõtet isegi mitte seda loota. Ehk siis kõik asutused, kuhu mul tegelikult täna oli vaja minna olid kinni. Oehh. Ja ometi on reede ainuke vaba päev, kus pole kooli ja saaks asju ajada. Üsna lootusetu värk või nii. Aga siis me võtsime Kerdiga nõuks ja läksime hoopis kohalikke vaatamisväärsusi avastama. Ühesõnaga üle sai vaadatud kohalik iludus mäeotsas ehk siis kindlus. Pilte pole mõtet lootagi, sest point üks ma olin laisk ja ei viitsinud kaamerat kaasa võtta ja point kaks, mul ei olnudki mõtet, et läheksin ametnikke pildistama. Ehk siis sedapuhku läks nii, ja no minu õnneks oli udu ka, nii et suuremat nähtavust seal kahjuks polnud. Aga ilusa ilmaga on vaade kindlasti veel võrratum. Pärast seda aga läksime otsisime koha, kus saame head õlut. Leidsime. Aga sellel kohal oli puudus, seal polnud peale sendvici mitte midagi süüa. A no pivo oli proovimist väärt. Hägune aga omapärane.

Ja eile oli meil linnatuur. Saime natuke targemaks ajaloo osas. Nüüd oskan isegi öelda, et miks seisab keset peamist väljakut linnas alasti naise skulptuur. Aga tegelikult on naljakas, et siin linnas on üldse kuidagi minu meelest palju skulptuure. Siuksed pisikesed ja iga nurga peal. Aga no kultuur on kultuur.

Ja naljakas on see ka kui viisakad ja kui lahked on tegelikult siinsed inimesed. Mina kui täiesti lambine inimene tulen sajan siia ühikasse sisse ja mul on hetkega reaalselt kõik olemas. Stiilis, et Sa ei pea midagi ostma ja võta ning kasuta mida aga hing ihkab. Ehk siis Eestis ma isegi ei julgeks mitte selle peale mõelda, et ma võiks näpuotsaga soola võtta kellegi võhivõõra soolatopsist. Siin aga lugesid kohalikud mulle enne ära minekut sõnad peale, et ma ikka võtaksin kõike mida soovin ja millegi pärast pole vaja muretsed. Kuidagi harjumatu oli alguses.

Keele õppimine edeneb juba päris hästi ja märkamatult ongi juba nädalake möödas sellest kui vedelesin veel suures voodis ning mõtlesin, et mis küll homne toob...

Kako ste?
Nasvidenje!

S.

Sisseelamine.

Alustuseks, ma teen oma fantastilises ühika köögis neid paganama toredaid paki makarone mingi kastme või asjaga.. Siinkohal tänan Lindata, vanad-head Rakvere ajad tulevad meelde.
Nii aga tegelikult miks ma pole kirjutanud juba nii mitu päeva, kuigi lubasin varsti uut kokkuvõtet. Nimelt pärast Rozna ühikasse kolimist pole olnud mul interneti võimalust. Fan-fan-fan. Nagu üks fantastiline inimene ütles- Tere tulemast Euroopasse. Ühesõnaga seal Eestis te ärge kindlasti wifi või mõne muu luksuse üle kurtke.
Aga edasi, pühapäeval käisime linnaga tutvumas ning pärast seda saime teiste Erasmustega kokku. Sain isegi kohalikku õlut proovida. Päris hea oli isegi, aga no mu meelest jääb küll meie omale alla aga küll sellega siin ka ära harjun.
Esmaspäeval oli esimene keeletund, üsna omapärane teine. Keel on nimelt väga sarnane vene keelele, siiski mõlemad slaavi päritolu. Seega misteab keeruline pole seda vast selgeks ka saada. Igastahes selles olen ma kindel, et tean rohkem kui viit sõna sloveenia keeles.
Täna on tegelikult üsna sisutihe päev olnud- sain omale kohaliku numbri hangitud, elamisluba ka aetud (bürokraatia pole siinkohal muidugi märkimist väärt, seega las see osa jääda). A ja muidugi üliõpilaskaardi sain ka täna kätte. Wohooo, üsna kena teine. Ja no pildikesi olen ka ikka teinud aga ei hakka siia midagi laadima. Iga päev on sadanud, seega las mu kaamera ootab parem päikselisi päevi. Homme pidi üks tulema aga no kes teab. Oleksin peaaegu unustanud- täna oli tutvumisõhtu. See oli üsna humoorikas. Aga no nagu ikka siis ma olin luuser ja polnud midagi ette valmistanud. Aga no läks õnneks. Aga türklased tõid rakit. Siinkohal pean küll kahjuks mainima, et mulle see ei meeldinud aga üks asi jälle kirjas, mis kunagi tehtud.
Nagu ma endale lubasin, et kui neti asja korda saan siis hakkan postkaarte saatma suurest õnnest. Homme saadan emme oma teele, siis on esimene linnuke kirjas.Nüüd vaja korter ka veel leida ja siis on kõik imeline.
No lihtsalt ei viitsi prääga pikemalt jutustada.

Ilusat talve jätku teile sinna.

Lühike aga kiire.

Niisiis, olen lõpuks omadega sihtpunktis või noh juba väljagi maganud. Eilne hommik oli üsna väsitav, sest tegelikult ei olegi mõtet enne reisi ju end korralikult välja magada.
Ja miks ma Superstariga sõitsin- sest Estonian Air otsustas mu lennu lihtsalt tühistada, millega oleksin Tallinnast Kopenhagenisse saanud. Ja üldse läksid mu lennud valutult ja isegi pagasi sain kätte. Aga tegelikult on siin muhedad marsajuhid, see kes mind eile Zeppelini sõidutas vatras terve selle aja ja viskas nalja.
Aga nüüd lähen ma ja kaen nüüd Ljubljana üle ja sellest juba hiljem lähemalt.
S.