Noniii, tere mu kallid kaasmaalased.
Suhteliselt pikka aega pole jõudnud siia midagi kirjutada aga no tõesti, pole tahtnud end korrata.
Ärkan- olen koolis- lähen magama. Ehk siis mõnel päeval nädalas hakkab isegi nö rutiin tekkima, kui on pikk koolipäev. Aga see selleks.
Igastahes ühel päeval pakkisime end Kerdiga kokku ja sõitsime Škofja Lokasse. Tegemist on küllaltki väikse linnakesega Ljubljanale üsna lähedal. Linn oli tore, üldse oli kõik tore. Aga näe, rongist oskasime maha jääda või võta nüüd siis kinni kas tegelikult see päev Ljubljana suunas enam rong sõitiski. Igastahes, et mitte suurde masendusse langeda läksime poodi kummikomme ostma ja Kert otsustas, et tuju tuleb tõsta ka mullitajaga. No jah, päris asjalik teine, sai isegi mõned mullid bussi oodates ära puhutud. Kerdil nagu ikka joppab kohalikega, nii hakkas siiski üks pompsik temaga jutustama, aga kahjuks me nii haritud polnud, et oleks mõistnud mida tarka ta meile jutustas.
Üldse oli kultuurne nädalavahetus sel ajal, käisime vaatasime Žale kalmistu ka üle, pole mingi ime, et ka antud koha nö kujundaja on ikka see sama vend, kes pm iga teise ehitise planeeris siin linnas. Igastahes maru massiivne ja täitsa kena koht. Sel päeval käisin ära ka nö siinses pilvelõhkujas, mis kunagi oli tõesti linna kõige kõrgem hoone, nüüd annab aga lihtsalt hea vaate linnale. Üleval kõrgel asub kohvik, kus sain nautida head kuuma šokolaadi. Maitsev oli.
Ja siis mõni päev pärast seda läksime me Pirani. No ei saa lihtsalt, siin maal pole küll kauneimat kohta kui see. Ma lihtsalt armusin sellesse pisikesse linna. Sinna läksime me bussiga, alguses oli ikka maru trööstitu vaatepilt. Lõputu kiirtee ja suured lumehanged. Aga mida lähemale rannikule seda ilusamaks kõik muutus. Kui lõpuks kohe päris ranniku ääres sõitsime (nii mmm... 3-4m merepiirist) siis võttis ikka natukene tummaks küll. Pärast Pirani läksime Koperisse- Sloveenia kõige suuremasse sadamalinna. Kui mul enne seda oli ikka maru igatsus mere järele siis seal ma vaatasin seda sadamat õhtuse päikese tumeduses ja südame alt tegi soojaks kohe.
Ja kõvad meeleavaldajad on ka ikka ned kohalikud. Alles hiljuti oli väljaastumine poliitilise eliidi vastu. Kui linnavahel jalutasin siis kohe mitte ei saanud aru miks on linnas iga nurga peal politsei, ei tahtnud nagu minna neid väga tüütama ka sellise küsimusega. Ja polnudki vaja, õhtuks oli selge. Igastahes kui linnarahva häälekas vastuhakk oli juba tuure kogumas liitus kohapealsete politseidega aina rohkem korravalvureid, kellel oli kuulivest seljas, kumminui vöövahel ja kiiver käes. Asi näis ikka kole kahtlane ja panin ruttu ühiselamupoole ajama. Õnneks muidugi asi nii hulluks ei läinud.
Mõni aeg tagasi kui läksime ühte aasia restorani otsima siis toimus tänaval parasjagu mingi filminine ja kas te üllatute kui ma ütlen, et nad filmisid sel momendil meeleavalduse klippi.
Kui ma alguses ütlesin, et siin on maru odav süüa siis tõesti. Ma pole elu sees vist ka nii palju restoranides kokku käinud kui nüüd nii lühikese ajaga siin. Eriliseks lemmikuks on kujunenud üks pisike aga hästi hubane hiinakas. Seal on mu lemmik magustoit ka- praetud banaanid. Aga lisaks erinevatele hiinakatele käisime ükspäev näiteks mehhiko, india ja egiptuse toitu proovimas. Egiptuse restoranis jäid eriti meelde jook (piima, laimimahla jms nö kokteil, hästi maitsev) ja kook. Seda kooki ma isegi ei oska kuidagi kirjeldada. Söögi kohapealt veel niipalju, et kui ma olin enne ikka eriline viriseja seente suhtes siis nüüd ma isegi ei pane enam väga tähele neid kui nad on pisikesed ning hästi ära küpsenud.
Üldiselt on kuidagi naljakas olla- ma olen siin olnud juba kaks kuud. Kui ma siia tulin siis mulle küll öeldi, et võta sellest ajast kõik mis vähegi võimalik, et see läheb nii kiiresti mööda, et ei pane tähelegi ja nüüd kus peaaegu 2/5 ajast läbi on siis ma olen lihtsalt sõnatu.
Tore on siin.