Keskmise kiirusega kevade poole.

J'ello,

nii mõndagi on vahepeal juhtunud. Ei midagi eriskummalist aga siiski pisut lähemalt. Eelmisel laupäeval käisime viiekesi ühe pisikese autoga Bledis. Täitsa omapärane linnake teine. Nimelt on linnas järv mille keskel on aga pisike saareke, mida katab ainult kirik. Samas kõrgub järve kõrval aga ka suur kindlus. See on minu arvates aga näiteks Ljubljana nö lossist kõvasti etem. Sealne vaade alpidele.. lausa imeline, pole sõnu. Kõige tähtsam osa minu kui toiduhullu jaoks oli aga kindlasti kohalik kreemikook. Meenutas natukene napoleoni kooki aga keskel oli kaks erinevat kihti kreemi ning nii all kui peal mingi kõvem tainane värgendus.

Aga peamine ja kõige tähtsam sündmus- kolisin Rozna ühikast minema. Küll natukene kaugemale linnast aga neid kahte lihtsalt ei anna võrrelda. Elamine on kaks korda suurem ja no vaade. Millest me räägime. Kui 5kuu pärast koju tulen siis nõuan ka Alpe oma vaatevälja, muust enam juttu ei saagi olla. Ühesõnaga ma olen rahul ja mul pole korterit vaja. Kõrvalt toa poiss sai juba majameistrilt ka peapesu, et miks kõik koristamata on.
Eile õhtul korraldas üks türklane Tolga meile nö Türgi kultuuri tutvustava õhtu. Ehk siis mängisime nende mänge veits ja kuulasime nende muusikat. Sinna pisikesse kööki mahtus oioi kui palju inimesi. Ühel lambisel hetkel oli lisaks Erasmustele seal ka käputäis kohalikke. Ühe neiu armuloo jõudsin ära kuulda kahe minuti möödudes pärast seda kui ta mulle end tutvustas. Jah, siinsed inimesed on avatud. Aga no see selleks. Lisaks mängudele ilmus eikusagilt ka live muusika. Täiesti tühjast kohast olid toas kolm venda- üks kitarri, teine akordioni ja kolmas tont teab millega (meenutas flööti aga kordades suurem, ma tõesti tunnistan, et ei tea muusikariistadest suurt midagi). Ühesõnaga nad kuulsid, et ühe ühika köögist tuleb muusikat jad nad lihtsalt otsustasid sisse astuda. Mis meil sai selle vastu olla.
 Ahjaaaa unustasin juba, käisime kohalikke tantse ka õppimas. Erilisi emotsioone need kahjuks minus ei tekitanud aga kui oleksin a'la külasimmanil ja peaks neid tantsima siis oleks asi kindlasti teine ja ma pajataksin väga vaimustunult neist. Igaljuhul tantsutrenni minejat minust ei ole.

Juba nädal...

Živjo!

Täna oli siuke agar-ogar päev. Kõike tuli teha aga midagi ei saanud teha. Kas te reaalselt kujutate ette kuidas see asjaajamine siin käib? See on kole. Meil on ikka ametnikud stiilis 9/10- 17.00 tööl aga siin pole mõtet isegi mitte seda loota. Ehk siis kõik asutused, kuhu mul tegelikult täna oli vaja minna olid kinni. Oehh. Ja ometi on reede ainuke vaba päev, kus pole kooli ja saaks asju ajada. Üsna lootusetu värk või nii. Aga siis me võtsime Kerdiga nõuks ja läksime hoopis kohalikke vaatamisväärsusi avastama. Ühesõnaga üle sai vaadatud kohalik iludus mäeotsas ehk siis kindlus. Pilte pole mõtet lootagi, sest point üks ma olin laisk ja ei viitsinud kaamerat kaasa võtta ja point kaks, mul ei olnudki mõtet, et läheksin ametnikke pildistama. Ehk siis sedapuhku läks nii, ja no minu õnneks oli udu ka, nii et suuremat nähtavust seal kahjuks polnud. Aga ilusa ilmaga on vaade kindlasti veel võrratum. Pärast seda aga läksime otsisime koha, kus saame head õlut. Leidsime. Aga sellel kohal oli puudus, seal polnud peale sendvici mitte midagi süüa. A no pivo oli proovimist väärt. Hägune aga omapärane.

Ja eile oli meil linnatuur. Saime natuke targemaks ajaloo osas. Nüüd oskan isegi öelda, et miks seisab keset peamist väljakut linnas alasti naise skulptuur. Aga tegelikult on naljakas, et siin linnas on üldse kuidagi minu meelest palju skulptuure. Siuksed pisikesed ja iga nurga peal. Aga no kultuur on kultuur.

Ja naljakas on see ka kui viisakad ja kui lahked on tegelikult siinsed inimesed. Mina kui täiesti lambine inimene tulen sajan siia ühikasse sisse ja mul on hetkega reaalselt kõik olemas. Stiilis, et Sa ei pea midagi ostma ja võta ning kasuta mida aga hing ihkab. Ehk siis Eestis ma isegi ei julgeks mitte selle peale mõelda, et ma võiks näpuotsaga soola võtta kellegi võhivõõra soolatopsist. Siin aga lugesid kohalikud mulle enne ära minekut sõnad peale, et ma ikka võtaksin kõike mida soovin ja millegi pärast pole vaja muretsed. Kuidagi harjumatu oli alguses.

Keele õppimine edeneb juba päris hästi ja märkamatult ongi juba nädalake möödas sellest kui vedelesin veel suures voodis ning mõtlesin, et mis küll homne toob...

Kako ste?
Nasvidenje!

S.

Sisseelamine.

Alustuseks, ma teen oma fantastilises ühika köögis neid paganama toredaid paki makarone mingi kastme või asjaga.. Siinkohal tänan Lindata, vanad-head Rakvere ajad tulevad meelde.
Nii aga tegelikult miks ma pole kirjutanud juba nii mitu päeva, kuigi lubasin varsti uut kokkuvõtet. Nimelt pärast Rozna ühikasse kolimist pole olnud mul interneti võimalust. Fan-fan-fan. Nagu üks fantastiline inimene ütles- Tere tulemast Euroopasse. Ühesõnaga seal Eestis te ärge kindlasti wifi või mõne muu luksuse üle kurtke.
Aga edasi, pühapäeval käisime linnaga tutvumas ning pärast seda saime teiste Erasmustega kokku. Sain isegi kohalikku õlut proovida. Päris hea oli isegi, aga no mu meelest jääb küll meie omale alla aga küll sellega siin ka ära harjun.
Esmaspäeval oli esimene keeletund, üsna omapärane teine. Keel on nimelt väga sarnane vene keelele, siiski mõlemad slaavi päritolu. Seega misteab keeruline pole seda vast selgeks ka saada. Igastahes selles olen ma kindel, et tean rohkem kui viit sõna sloveenia keeles.
Täna on tegelikult üsna sisutihe päev olnud- sain omale kohaliku numbri hangitud, elamisluba ka aetud (bürokraatia pole siinkohal muidugi märkimist väärt, seega las see osa jääda). A ja muidugi üliõpilaskaardi sain ka täna kätte. Wohooo, üsna kena teine. Ja no pildikesi olen ka ikka teinud aga ei hakka siia midagi laadima. Iga päev on sadanud, seega las mu kaamera ootab parem päikselisi päevi. Homme pidi üks tulema aga no kes teab. Oleksin peaaegu unustanud- täna oli tutvumisõhtu. See oli üsna humoorikas. Aga no nagu ikka siis ma olin luuser ja polnud midagi ette valmistanud. Aga no läks õnneks. Aga türklased tõid rakit. Siinkohal pean küll kahjuks mainima, et mulle see ei meeldinud aga üks asi jälle kirjas, mis kunagi tehtud.
Nagu ma endale lubasin, et kui neti asja korda saan siis hakkan postkaarte saatma suurest õnnest. Homme saadan emme oma teele, siis on esimene linnuke kirjas.Nüüd vaja korter ka veel leida ja siis on kõik imeline.
No lihtsalt ei viitsi prääga pikemalt jutustada.

Ilusat talve jätku teile sinna.

Lühike aga kiire.

Niisiis, olen lõpuks omadega sihtpunktis või noh juba väljagi maganud. Eilne hommik oli üsna väsitav, sest tegelikult ei olegi mõtet enne reisi ju end korralikult välja magada.
Ja miks ma Superstariga sõitsin- sest Estonian Air otsustas mu lennu lihtsalt tühistada, millega oleksin Tallinnast Kopenhagenisse saanud. Ja üldse läksid mu lennud valutult ja isegi pagasi sain kätte. Aga tegelikult on siin muhedad marsajuhid, see kes mind eile Zeppelini sõidutas vatras terve selle aja ja viskas nalja.
Aga nüüd lähen ma ja kaen nüüd Ljubljana üle ja sellest juba hiljem lähemalt.
S.